2017/08/04

Minu EV100: kartulid ja koored

19. august 1991. Harjutan õues sõbranna rohelise Ereliukase, suurte laste rattaga, sõitmist. Ema teeb köögi akna lahti ja hõikab ärevalt, et Moskvas on putš alanud. Ma ei tea, mis see on ja väga ei huvitagi, sest mul on muid muresid – kummikusäär on pahasti rattaketi vahele jäänud.

Edasi hakkas riigipöördekatse mulle juba rohkem meeldima. Ema oli suvepuhkuse viimastel päevadel plaaninud magamistuppa uut tapeeti panna, nüüd aga istus selle asemel uudiseid jälgides teleka ees ja õmbles mu Barbie`le riideid. "Kellele ma seda remonti veel teen kui varsti ehk sõda ja tankid tulevad?" pööritas ema silmi.
Tänu augustiputšile sai mu nukk uue kleidi, kaheosalise kostüümi, kasuka ja karvamütsi. Sõda ei tulnudki, tankid küll. Mina neid ei näinud, aga üks teine tüdruk, kes muidu Ida-Virumaal elas, aga nüüd Tallinna külje alla meie vastasmajja vanaema juurde ärevate sündmuste eest varju komandeeriti rääkis, et tema kodumaja eest sõitis neid palju mööda.

Ema töökoht oli tol ajal Toompeal, parlamendihoonest mõnesaja meetri kaugusel. Lossi ümbrus ja Toompeale suunduvad teed olid veel kaua tankide tõrjeks suurte kivilahmakatega barrikadeeritud.
Mulle tõid tankid Narva alt uue mängukaaslase, täiskasvanutele hoopis rahutu meele. Peretuttavad, kes äsja väikest viisi ettevõtluse ja uue maja ehitusega alustanud olid, ei saanud vist kolm päeva kaineks. Mure materiaalsuse pärast ei tähenda tühist muret. Mõne aasta pärast sai maja siiski kenasti valmis ning nende firmast kasvas välja tänaseni tegutsev üle saja töötaja tootmine.
Putši teise päeva hommikul läksime emaga sovhoosi keskusesse sööma. Mina seda tol ajal veel vaadata ei osanud, aga ema kommenteeris pärast, et naabruses asuva Vene sõjaväeosa ohvitserid olevat sööklas oma keefiriklaaside taga õige halli näoga istunud. Õhtul kuulutati välja Eesti riiklik iseseisvus.

Eks seda, et maailmas midagi muutumas on, oli juba mõnda aega tunda olnud. Pea poolteist aastat tagasi olin Aktuaalsest kaamerast näinud, kuidas hulk juubeldavaid inimesi suurt seina lõhub. Minu küsimise peale ütles ema, et see on Berliini müür. Ma olin siis viieaastane.
Tuli ja läks talv ning kevad. Berliini müüri langemisele järgnenud aasta suvel viis ema mind Lauluväljakule. Olime üsna taga mäenõlval. Täiskasvanud seisid püsti, hoidsid käest kinni ja kõigutasid end laulutaktis, aga minul olid jalad natuke väsinud ning istusin murul. Korraga ühe laulu alguses ütles ema, et nüüd pean ka mina püsti tõusma. See oli XXI üldlaulupidu ja esimene kord, mil ma Eesti hümni kuulsin.
Kuidas minu väikese elu väikesed detailid ajaloo suurde pilti sobituvad, hakkasin alles hiljem mõistma. Üldse räägiti sel ajal paljudest asjadest, millest ma päris täpselt veel aru ei saanud. Et ükskord me võidame niikuinii ja vabaduse nimel võiks kasvõi kartulikoori süüa. Vabadusest ei osanud ma midagi arvata, aga seda oleks küll teada tahtnud, kellele siis kartulid jäävad kui kõik ainult koori söövad.

Septembris läksin esimesse klassi. Too sügis oli osa laste kuueaastaselt kooli saatmise eksperimendist nii nagu meie põlvkond sai kogeda nii mõndagi ainukordset. Koolis anti meile aabitsad, mille sisekaanel oleval pildil lehvis Pika Hermanni tornis veel punane lipp. Lipp päris tornis oli küll juba sinimustvalge vastu vahetatud, aga uut aabitsat polnud jõutud veel trükkida. Aasta peale mind kooli läinud lapsed said juba Eesti lipuga aabitsad. Ka seisis meile laulikutes veel “Teised Liidu rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Edaspidi lauldi muusikatunnis “Teised ilma rahvad kõik/ sõpradeks on meile. Suureks saades tahan ma/ külla minna neile”. Selle eest õnnestus mul olla meie kooli esimene aastakäik, kes enam Nõukogude Eesti ühtset koolivormi ei pidanud kandma ning lõpetada kool viimase lennuna, kelle jaoks uut, nüüd juba iga kooli jaoks eraldi kujundatud vormi veel kasutusele võetud ei olnud.

Ühte muutust täheldasin vabariigi tulekuga veel – näärivana ei käinud enam. Varem oli meie peres tähistatud nii jõule kui nääre. Kaks laari kingitusi! Nüüd jäi ainult jõuluvana.

Nii nagu kõik uued algused rasked on, oli ka Eesti Vabariigi oma. Nappis kõike. Kütust, tarbekaupu, bussijuhte. Bussijuhid olid Soome tööle läinud. Linnaliinibussid jäid vahel graafikust ära või olid nii täis, et koolist koju tulles ei mahtunud me enam peale ning tuli järgmist oodata.
Kui vedas ja bussis rohkem ruumi oli, seisime pinginaabriga alati bussis tagumise akna juurde. Liinidel sõitsid kollased Ikaruse bussid, kus taga istmeid ei olnud. Meile meeldis tagant aknast välja vaadata ja proovida üle lugeda, kui palju seekord autosid tankla bensiinijärjekorras seisab. Teinekord oli järjekord lausa poolekilomeetrine.

Asju sai osta talongide eest. Talonge jagati suurte lehtedena, mida ema siis köögilaua taga lahti lõikas. Muu hulgas olid seal ka talongid viina jaoks. Ema ostis alati kõik välja. Nii oli meil köögikapsis nendel aastatel arvestatav alkoholiladu sisse seatud. Viin oli valuutaks, mida vajadusel muudeks kaupadeks või teenusteks vahetada. Ka oli emal rahakoti vahel fotoga ostukaart.
Vanaema pärast pidi leivakorvis alati vähemalt kolm pätsi leiba olema, sest muidu kippus ta väga närviliseks muutuma ning tihti sõna nälg kasutama. Sõda ja Siberit näinud inimesena olid tal omad hirmud, mis riigi ja majanduse küpsemisel lihtsamate aegade saabumisega jälle järele andsid.

Vene raha väärtus kukkus kolinal, selle tõttu proovis ema rublasid nii kiiresti ning nii palju kui võimalik ükskõik mida vähegi hankida õnnestus kokku ostes asjadeks teha. Poed olid nii tühjad, et sisustasin aega, mil ema sealsamas järjekorras seisis, Tallinna Kaubamaja riiulitesse kogunenud paksu tolmu sisse näpuga pilte joonistades. Siis tuli Eesti kroon. Uued käibemündid olid uhked küll, kuldsed ja läikivad.
Kui kroon pea kakskümmend aastat hiljem euro vastu välja vahetati, rääkis meie ettevõtte pearaamatupidaja, kelle jaoks see juba teine rahareform pearaamatupidajana läbi teha oli, mälestusi eelmisest valuutavahetusest. Rubla krooniga asendamisel oli ta kogu ettevõtte peakassa kahes kilekotis panka kaasa võtnud ning letile asetanud.
"Vahetage ära," palus ta panganeiut.
"Ei vaheta," vastati leti tagant.
"Vahetage ikka," ei andnud pearaamatupidaja alla.
Lõpuks oli vahetanud küll.

Majandus arenes ning paljud üritasid väikest viisi äri teha. Ka meie tänavas avati pisike poekene. Koolist tulles astusin sealt tihti läbi. Nätsu pärast põhiliselt. Olin juba kolmandas klassis, kui ühel pealelõunal poes mängivas raadios palju kordi monotoonse hääletooniga nime Lennart Georg Meri korrati. See oli otseülekanne häälte lugemiselt Riigikogus. Nii valiti taasiseseisvunud Eestile esimene president. Lennart Meri viimase ametiaja lõppedes olin juba abiturient. Üks mu klassivendadest tõusis kirjanduse tunnis püsti ja lubas kõva häälega, et ei hakka iial ühtegi presidenti peale Meri presidentiks nimetama, sest vaid tema oli ja on kõige presidendim president.

Selline oli Eesti Vabariigi sünd, mille kõrval ma kasvasin. Minu lapsed kasvavad samas, aga ometi juba teistsuguses riigis. Nüüd saan ma alles aru, et need kartulid, mille koori Eesti Vabariigi taassünni kõrvale söödi, ongi meie jaoks.



***

Eesti 100. sünnipäevaks saavad kõik kõigile kingitusi teha. Algatust on tutvustatud siin: http://www.ev100.ee/et/tee-oma-kingitus-eestile.
See oli minu Eesti Vabariigi taassünnilugu ning ühtlasi sünnipäevakingitus.

7 comments:

  1. Väga huvitav lugemine, sest lapsed panevad ikka asju natuke teistmoodi tähele. Ise ma kahjuks seda aega ei mäleta, muidu kirjutaks ka hea meelega Eestile sellise loo.

    ReplyDelete
  2. Kuna ma olen sellest juba kirjutanud, siis ma loodan et Sa ei pahanda kui ma linki jagan :)

    Sinu lugu oli väga huvitav. Huvitav ongi kõrvutada erinevas vanuses inimeste vaadet ja mälestusi. Need on nii erinevad kuidas me näeme samu sündmusi :)
    http://indigoaalane.blogspot.com.ee/2012/11/6-otsustavat-kuud-1991.html?m=1

    ReplyDelete
  3. 83/84 õ-a oli ka kuueaastaste kooliminemisega eksperimenteerimine. Ma olin üks nendest nullklassi lastest.

    ReplyDelete
  4. Lilleriin, aga siis oli nö nullklass ju kord nädalas? Ma läksin esimesse klassi 1985, siis läksid kõik veel seitsmeselt. Enne seda oli kohustuslik nullklass, mis toimus kord nädalas õhtusel ajal. Õde läks kooli 1989, nemad alustasid kuueselt ja kohe kuueselt esimesse klassi. Kas 83/84 siis mindi ka kuueselt nö päris kooli?

    ReplyDelete
  5. ma läksin 84a kooli aga 6-aastaselt (septembrilaste nuhtlus, oktoobris sündinud ei pidanud enam minema) ja mu 6a noorem vend läks siis kui kool muutus 12-klassiliseks ja 6-aastaselt tuli kooli minema hakata jällegi 7-aastasena kooli.... karjuv ebaõiglus!!!

    ReplyDelete
  6. Ma läksin ka kuueaastasena kooli ´87, aga pigemini olen selle üle rõõmus olnud. Elu tahtis ju elamist ja mis sest lapsepõlvest ikka venitada :D

    ReplyDelete
  7. Üsna tuttav tuli see aeg ette, kuigi mina olin vanem.
    Läksin kooli 1979 ja null klass oli aasta varem kodustele lastele. Lasteaialapsed said kooliks ettevalmistust aias. Meil oli null klass harvemini, olenes sellest, kuidas sa arenenud olid ja katseteks valmis. Katsed olid enne kooli - tuli lugeda, arvutada 10 piires ja jutustada, endast rääkida.

    KK (logimata).

    ReplyDelete