2017/06/20

Minu lemmikhääled

Kuulmine pole kunagi minu tugevaim külg olnud. Arvatavasti on see minu kosmilistes mõõtmetes ebamusikaalsusega seotud.
Nädalavahetusel arutlesid ämm ja meheõde selle üle, kas viimase vanem tütar peaks muusikakooli minema. Neil on musikaalsus juba põlvede viisi mööda naisliini päritav olnud. Ämm arvas, et selle pärast peaks ja meheõde arvas, et ei peaks. Esimene oli sokkideni solvunud, et teine nii arvas ja teine selle pärast, et esimene teda omal ajal muusikakoolis käima sundis. Vähemalt midagi head selles, et minu käbid kännust väga kaugele pole kukkunud – minu suguvõsa nais- ega meesliinis pole muusikakool vist viimasest veeuputusest saati teemaks tulnud ja ei tule arvatavasti nii kaua, kuni mu järeltulijates veel mõni jupp minu DNAd alles on. Siin ei päästaks isegi korduv Pavarottide või Sinatratega ristamine. Meie anded on mujal: silmades, ninas, suus ja sõrmeotstes. Ma olen alati näinud kaugele ja detailides, tundnud maitseid ja lõhnu viisil, mis võimaldab puhtalt maitsmisega toidu soolasisalduse 0.1% täpsusega ära määrata, suutnud puudutada kõrvetavalt kuumi esemeid ning nende temperatuuri ka termomeetrita hinnata.
Me ei ole täna need, kes me olime eile. iPhone on tuntavalt rikkunud mu silmi ning kohv muude halbade harjumustega kombineeritult maitsemeelt. Vähemalt on temperatuuritundlikus veel alles. Imelik, kuidas ühe meele nüristumine teistele rohkem ruumi jätma hakkab. Vaevalt, et ma paremini kuulma hakanud olen, aga kuna läbi silmade enam nii palju detaile ajju ei jõua, jääb rohkem protsessorit üle kuuldava registreerimiseks. Ma kuulen nüüd täiesti uusi asju. Ilusaid asju, imelisi asju. Kuidas kass õhtuvaikuses köögis vett joob. Limpsib keelega kolm või neli korda ja siis neelab. Jälle kolm või neli korda keelega ja neelab uuesti. Kassi joomise hääl on vist maailma rahustavamaid helisid. Ma kuulen, kuidas lapsed alumisel korrusel mänguasjakorvi sisu taasavastavad kui mina üleval loen. Kuigi see ennustab, et alla minnes pean ma toas liikumiseks põrandale tõmmatud tavaari sisse jalaga käigurajad lükkama, on see maailma ilusaim hääl. Ma katsun selle kõla endale hästi meelde jätta, et siis, kui ma vana olen ja äkki enam üldse ei kuule ega näe, seda endamisi ikka uuesti ja uuesti kuulata.

2017/06/13

Nahad

Kui me viimati perega kuhugi Eestist välja sõitu läksime, ei mäletagi enam kuhu, tühjendasin rahakoti eelnevalt profülaktika mõttes üleliigsest pahnast. Juhuks, kui ma selle ära kaotan või keegi ta ära varastab. Siis oleks kahju minimaalne. Muu hulgas korjasin välja ka kõik üleliigsed kliendikaardid, ka meie kodupoe oma. Tagasi Eestis ei suutnud aga ma enam meenutada, kuhu ma need kaardid küll pannud olin. Mäletasin ainult hetke, mil mõtlesin, et suskan nad kuhugi, kust lapsed neid kätte ei saaks ja pärastist rahuolu mõttest, et küll sai hea peidukoht. Sai jah. Kohe nii hea, et käisin kaks nädalat poes ja maksin asjade eest täishinda nagu suvaline mats tänavalt ning nutsin oma kliendikaarte taga. Kui tööl muret kurtsin, küsis töökaaslane, kas ma pesunäppide kotti olen vaadanud. Tal olid vanaemal ükskord võtmed kadunud. Lõpuks leidis pesunäppide kotist üles.
Terve tuba kikitas kohe kõrvu. Kustkohast? Mis asjad on pesunäpid?
"No kuidas te siis neid asju nimetate, millega pesu kuivama pannakse?" tahtis mu Võrumaalt pärit kolleeg teada.
"Pesulõksud," valgustasime põhjaeestlastena teda.
Edasi läks jutt veidratele sõnadele. Ma korra ütlen veel vahele, et kadunud kaardid leidsin lõpuks ikka laste mänguasjakorvist üles. Ehk siis nad olid mu superpeidukoha enne mind avastanud, kaardid enda omaks kuulutanud ning oma korvi tassinud.
Üks mu lapsepõlvesõbranna on Saaremaa juurtega. Kui mõnel suvel kärbsed, sääsed, herilased ja teised kaabakad elu väga segama hakkasid, nõudis ta alati endale kärbseleti ulatamist. Esimesel korral vaatasime teda nagu idiooti, kes miski lahmaka lauajupiga vaeseid putukaid materdama soovib hakata. Edaspidi teadsime talle juba kärbsepiitsa tuua.

Kui ma oma mehega koos elama hakkasin, oli minu jaoks väga võõrastav kuulata, kuidas tema ja kogu ta perekond ämbri asemel sõna pang kasutab. Kusjuures huvitav on see, et meie juured ulatuvad mehega lõppkokkuvõttes üsna samasse piirkonda, aga pange ei ole meil kodus kunagi kasutatud. Lõpuks lõid ka minul geenid siiski välja ning pang on nüüd ka minu jaoks dialekti asemel täiesti normaalne sõna. Ühe asjaga tema kõnepruugis ei ole ma siiski harjuda suutnud. Tema kodukandis söövad kõik loomad kopast. Isegi meie kodukiisu Jipi toidukausid on kopad. Mina panen Jipile siiski kaussi süüa, aga mees toidab teda ikka kopast.

Meie koduses keeles on välja kujunenud ka üks täiesti uus mõiste: nahk. Nahad on tühjaks saanud asjad. Näiteks kui buss pallist üle sõidab, jääb alles pallinahk. Arbuusist peale söömist arbuusinahk. Arbuusinahk on üks väga tüütu tegelane, sest kohe prügikotti seda visata ei saa – hakkab tilkuma. Selle pärast tuleb see kuhugi ära paigutada kuni keegi prügi välja läheb viima, et arbuusinahk siis vahetult enne konteinerisse toimetamist muu prahiga koos kotti ajada. Millegi pärast ununeb arbuusinahk alati sel hetkel ära ja siis vedeleb ja vedeleb see ilgus kusagil köögi töötasapinna nurgas. Augustis hakkavad veel äädikakärbsest seda oma sünnitusmajana ka kasutama. Rist ja viletsus.

Jumpy naha vastu ei saa siiski miski. Jumpy on täispuhutav hüppeloom, kelle jõuluvana kaks ja pool aastat tagasi vanaema soovitusel meie nooremale lapsele tuua teadis. Täielik hitt algusest peale. Jumpyga võidi tund aega järjest hüpata. Jumpyt pesti ja ehiti. Magama pidi ta äärmisel juhul voodi ees, aga veel parem, kui voodis. Kui Jumpy oli kohal, polnud magama minek mingi skandaal. Kõlab nagu ideaalne lapsehoidja? Üks viga on Jumpyl siiski ka. Ta lekib nabast. Kõhul olev ventiil ei ole kunagi korralikult pidanud. Umbes veerand tundi aktiivset hüppamist ja Jumpy tuleb uuesti täis puhuda. Me nimetame seda olekut Jumpy on kurb, sest tühjenemisel vajub ta pea alguses nukralt norgu. Kui Jumpy on kurb, siis Jumpy ei hüppa. Kui kubra Jumpyt kohe ei puhu, on järgmine etapp Jumpy on nahk.
"Emme, puhu Jumpy täis!" Enamasti just siis, kui oled lõpuks korraks tagumiku diivanile rahulikult maha saanud või parajasti jäätist sööd.
Aja jooksul on Jumpy oma aktuaalsust kaotama hakanud ning viimased pool aastat on ta viibinud olekus nahk. See on märgiks, et oleks õige aeg Jumpy kõigi ärapeetud mänguasjade pansionaati saata (roheline, mõned kuupmeetrid suur ja tühjendatakse korra nädalas). Iga kord, kui ma seda teha üritan, puhkeb skandaal. Kui ma Jumpy nahka kappi peitu proovin toppida, tiritakse see jälle poole tunniga lagedale, kuigi muidu pole ta päevade kaupa kellelegi meelde tulnud. Ikka selleks, et see risu kusagil ees saaks vedeleda ja mina öösel pissile minnes Jumpy naha otsa koperdades saaks jala murda.

Jumpy on staar

Jumpy on kurb

Kuhu ma välja jõuda tahtsin, on see, et tänu Jumpyle olen lõpuks aru saanud, miks eesti keeles on väljendid nagu kuri-, sindri- ja saatananahk. Aga kärbselett? Pagan võtaks, seda tahaks küll teada.

2017/04/22

Kuidas risul läheb?

6. aprillil hakkas kallis risu ennast madalatel pööretel imelikult võdistama ja lükkas mootoritule põlema. Kirjeldasin mehele olukorda, imiteerisin püüdlikult risu võdinaid ja urinaid madalatel pööretel nii kõrge kui väikese käiguga ja esitasin oma nägemuse edasisest tegevuskavast - tuleb remonti viia. Mees esitas lühikese spekulatsiooni teemal mis risul häda võiks olla ning omapoolse nägemuse edasisest tegevuskavast, mis ühtis minu omaga.
"Ma helistan Audisse," võtsin teema kokku.
"STOOOOP! Ma helistan ise"
Pagan, olin juba unustanud, et ega auto mingi triikraud ei ole. Esindusega suhtlemine on siiski Väga Meeste Töö.
Kordasin kokkuvõtlikult, mis tuled millistes olukordades auto armatuurlaual süttisid ning etendasin uuesti läbi sinna juurde käivad võdinad ja urinad, et mees saaks loo telefonis servisepoistele ümber jutustada. Kuigi ta võdinate ja urinate osa ära jättis, tuli muu tal päris hästi välja.
"Kahekümne esimesel saavad su auto ette võtta," raporteeris mees peale kõne lõppemist. Kaks ja pool nädalat esimese vaba remondiajani. Selge siis.
Kahekümnendal teatasin õnnelikult töökaaslasele, et järgmisel päeval tulen ma rattaga tööle, sest saan auto lõpuks remonti viia.
"Jaa, homseks lubati lumesadu," teatas ta selle peale kahjurõõmsalt.

Peale tööd võtsin lapse lasteaiast peale ja hakkasin Audi esinduse poole sõitma. Seal on hea võimalus auto juba eelmisel päeval kohale viia. Ma olin juba unustasin, miks ma viimased pool aastat tipptunnil läbi linna sõitmist vältinud olen. 100 meetrit enne Audi esindust süttis mingi esitule kohta käiv hoiatustuli ka mootoritulele sõbralikult seltsiks põlema. Ma ei hakanud sellesse enam süvenemagi. Kohale jõudes pühkisin laubalt higi ja ütlesin endale vastu tulnud mehele, et viin võtme kiiresti sisse ära.
"STOOOP! Ma viin ise"
Õige jah. Väga Meeste Töö.
Tagasi välja tulles oli mees rahul. Auto oli vastu võtnud Audi kõige pädevam tegelane. Ainult pisut tülpinud näoga olevat see õhtu olnud.
"Ju siis on palju tööd," arvas mees. Ju siis. Ega me muidu kaks ja pool nädalat esimest vaba aega oodanud.


Öösel kuulasin hirmuga maja ees auto varjualuse plekk-katusele langeva saju spetsiifilist klõbinat. Hommikul ärgates oli mul hea meel, et see ei olnudki lumi, vaid kõigest ääretult nilbe külm läbi riiete tungiv uduvihm. Pidin ennast kohvitass käes köögi akna all tervelt veerand tundi motiveerima enne, kui suutsin rattaga sellesse märga jälkusesse sukelduda. Tegelikult oli väga mõnus. Õhk oli nii värske ja meri lõhnas nii soolaselt. Kui ma tavaliselt tööle jõudes veel korralikult ärganudki pole, siis hommikune rattasõit annab päeva alguseks kohe mõnusa energia sisse.
Keskpäeval helistasin mehele, et uurida, kas Audist ka midagi kuulda on. Veel ei olnud. Tunni pärast helistas mees tagasi ja teatas, et mingi jupp tuleb ära vaheda. Mis jupp täpselt ei osanud mees seletada ja mina ei saanud aru, aga see jupp oli gaasiga seotud. Mingi mootor, mis esituld reguleerib, olevat ka pekkis, aga selle teise jupi kõrval on see nohu. Põhiprobleemjupi vahetamiseks pakuti Audist esimest võimalikku aega 8. maiks. Veel kaks ja pool nädalat. Selge siis.
Uurisin mehelt, kas linnas mõnes teises kohas seda juppi, B-varuosa või midagi muud sellist ei võiks olla, aga asi polnud selles. Varuosa on Audis kenasti olemas. Neil ei ole enne 8. maid aega seda vahetada.
Ütlesin mehele, et seedin natuke teemat. Ma ootasin kaks ja pool nädalalt auto remondiks aega, kus öeldakse, et nad saavad auto remondiga kahe ja poole nädala pärast alustada. Eesti meditsiinisüsteem hakkab selle kõrval lausa normaalsena tunduma.
Õhtul koju jõudes oli see juba teisejärguliseks muutund. Üks teema oli veel. Jupp koos vahetuse ja esitule värgiga läheb maksma umbes 15% auto hinnast. Õnnetuseks on risu objektiivselt võttes siiski üsna korralik auto. Selle tõttu tähendab 15% neljakohalist numbrit.
"Ma ütlesin sulle kohe, et see auto tuleb maha müüa," tõmbasin sae käima. Tõsijutt, pool aastat tagasi olin sellekohast arvamust selgelt ka avaldanud, aga mees arvas siiski, et risu võiks perekonda jääda. Kui asi on pekkis, siis on ainus rõõm ma-ju-ütlesin-sulle-et-läheb-pekki tantsu tegemine.
"Pealegi ei pea autot tingimata esinduses remontoma," saagisin edasi.
"Ah, sinuga ei ole mõtet autodest rääkida," (Väga Meeste Töö).
"Kas sa tahaksid minuga parem rongidest rääkida?"
Mees väga ei tahtnud. Lihavõtete pikal nädalavahetusel käisime perega Tartus linnapuhkusel. Mees arvas, et võiksime rongiga minna, sest seal on lastel hea vabalt olla, palju ruumi ja pealegi lubati reedeks lumetormi. Tal on aga suverehvid all.
Suure reede hommikul avaldasin arvamust, et äkki läheks ikka autoga, sest päike sätendas taevas ja pika nädalavahetuse eel võivad rongid täis olla. Mees ütles, et päike on ainult Tallinnas ja juba 20 km linnast väljas algab lumetorm. No hästi. Sõitsime mehe autoga kõigepealt linna, et see Peterburi teele tema kontori juurde kinnisesse parklasse jätta, siis istusime trammile, sõitsime Balti jaama ja astusime Tartu rongi, kus juba uksel vagunitäis inimesi meid sisisedes vastu võttis ning vihkavalt vaatas. Õnneks peale seda üritas üks vankriga ema ennast ka rongi pressida ja kõik hakkasid teda meist rohkem vihkama. Rongis ei olnud seismisekski ruumi, istumisest rääkimata. Sõitsime rongiga Ülemistele, võtsime parklast mehe auto ja sõitsime Tartusse. Lund sadas tee peal sama palju kui viimastel aastatel Tartu suusamaratoni aegu ehk üldse mitte. Tartu oli hea, aga rongiloo peale muigab mees ise ka.


Otsustasime eile mehega, et jätame minu auto siiski Audisse lootuses, et äkki neil tekib enne 8. maid mingi vaba auk mil nad risu plaaniväliselt ette võtta saavad. Aprillis saab tal nagunii ülevaatus läbi. Ma ülevaatuseta autoga väga sõita ei taha. Eriti, kui see paigalt võttes venib nagu tigu siirupis ja vahel end võdistab nagu poriloiku astunud kass.